Mõned päevad enne Eesti sünnipäeva ehk 20. veebruaril andis Tartu ülikooli kammerkoor Kanepi seltsimajas Kanepi vallarahvale, aga ka kaugemalt tulnud kuulajaile vabariigi 97. aastapäevale pühendatud kontserdi. Kontsert oli meeleolukas ja emotsiooniderohke ning pärast kontserti võttis meie buss suuna Kanepist mitte kaugele meie dirigendi kodutallu. Seal ootas meid soojendav lõke, kohaliku Roosu talu tublide perenaiste valmistatud maitsev puder ja koguni vastlakuklid. Muljetasime kontserdist, laulsime lõkke ümber, tegime natuke vastlasõitu ja tundsime ennast niisama hästi.
Veidi enne keskööd saabus õige hetk: sai lauldud viimane laul (ehk äkki “Puudutus”?), kokku lükatud lõke, tagasi kuuri alla pandud lauad ja pingid ning istutud meie bussi, silme ees juba mõnus soe kodune voodi. Ja siis see algas. Ilm oli ju üha rohkem ja rohkem sulale kiskunud ja taluõu seeläbi pehmeks muutnud. Kõigepealt tundus, et saame ise selle bussilükkamisega hakkama. Punnitasime, mis me punnitasime, aga buss ei liikunud paigast mitte meetritki. Ja kui üldse liikuski, siis ikka üksnes sügavamale, mitte edasi. Pärast tund aega möllamist sai selgeks, et oma jõududega me siit enam välja ei saa. Keset sügavat Võrumaa ööd võtsime jällegi ühendust Roosu taluga, seekord lausa peremehele Aivar Rosenbergi endaga. Vahva ja vägev võruke Aivar ei soovinud midagi rohkemat küsidagi, lubas kohe traktorile hääled sisse panna ja appi tõtata.
Traktorit oodates pidas nii mõnigi kammerkoorlane pärast pikka-pikka vaheaega ühes oma kaaslauljatega maha ühe vägeva lumesõja. Ja siis saabus tuledesäras traktor. Bussiga olid lood tõesti halvaks muutunud: korduvalt üritati nii eest kui ka tagant, korra andis järele koguni vedamisnöör. Ent lõpuks traktori jõuga ning meie endi platseeboefekti teeniva kaasanügimisega saime mudast välja ja koju.
Kui küsisime, mida head Aivar selle kõige eest soovib, teatas ta, et hea, kui aitüma öeldaks. Seda me nüüd kogu kooriga tegimegi, küll aga virtuaalse videosilla kaudu.
Hää Aivar, sa oled tõesti võimas! Aitüma sulle!