„Issand, nüüd Sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile.”
Luuka 2:29-32
Eile oli nagu ikka kolmapäevane kammerkoori kooriproov. Proovi alguses laulsime Sergei Rahmaninovi „Koguöisest jumalateenistusest“ III osa: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele. Sest Issand tunneb õigete teed, aga õelate tee läheb hukka…“ Siis me veel ei teadnud, et selsamal tunnil lahkus meie seast igavesse rahusse meie kallis koorikaaslane Urmas Petti.
Urmas, Sa liitusid kammerkooriga 2012. aastal. Viimati kohtusime Sinuga aga napilt paar kuud tagasi Karlovas Tartu Pühade Aleksandrite kirikus, kus laulsime osi sellestsamast „Koguöisest jumalateenistusest“, mille helid meie kooriproovist Sind eile oma taevasesse koju saatsid.
Sul oli oma teguderohkes elus täita mitmeid paralleelseid rolle: Sa olid ühelt poolt silmapaistvate teadmistega teoloog ja Tartu ülikooli õppejõud, teisalt Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja suure südamega kirikuehitaja, armastav abikaasa ja isa. Kuid meie jaoks oli Sa, Urmas, koorikaaslane ja tenor, kelle aukartust väärivad arvamused ja tähelepanekud proovis harjutatud lugude sisu kohta või tabavalt tervameelne huumor mõjusid iga kord prooviruumis kui sõõm värskendavat õhku. Paljud meist jäävad Sind alati meenutama, kuidas Sa mõnel koori koosviibimisel võtsid kätte kitarri ja mängisid maha mõne klassikalise pala või olid meile koorireiside ajal muhe mõttekaaslane ja kaasahaarav jutuvestja.
Urmas, Sind ei ole enam meie ridades, kuid meie südames helised Sa edasi. Täpselt samavõrra sooja, heasüdamliku, nutika ja mõnusana nagu Sa meie seas meiega koos kõik need aastad olid.
Sinu kammerkoor
